tagasiside
innove
tagasiside

KAHEST EESTI KEELEGA SEOTUD ÜRITUSEST

Asta Martõnjak, Urve Karring

Paljudes koolides on kena traditsioon korraldada eesti keele nädalaid või päevi. Nende raames viivad entusiastlikud õpetajad läbi mitmesuguseid väga erinevaid üritusi, millele tagantjärele hinnangut andes võivad nad siis kas rõõmustada õnnestumise üle või tunda pettumust, et kõik ei läinud plaani kohaselt.

Oleme ise palju organiseerinud ja samas ka tutvunud kolleegide ettevõtmistega. Selle artikli jaoks valisime välja kaks üritust, mida kaua, põhjalikult ja hoolega ette valmistati. Neist ühest rääkides säravad veel tänagi nii õpilaste kui õpetajate silmad, teisest aga mitte eriti.

Eesti keele nädal

Alustame eesti keele nädalast Paldiski Vene gümnaasiumis, mis toimus samal nädalal Eesti Vabariigi aastapäevaga ja milleks valmistumine algas juba jaanuari lõpus. Kõigepealt jagasid eesti keele õpetajad ainesektsiooni koosolekul ära ülesanded. Otsustati, et nädala nimetuseks saab “Neli aastaaega”, ja sisuks nooremates klassides aastaaegade eripärad ning vanemates klassides riigipühad ja tähtpäevad , kusjuures ei minda mööda ka rahvakalendrist.

Iga õpetaja vastutas konkreetse asja eest – üks joonistusvõistluse, teine viktoriinide, kolmas vestlusringide ja neljas stendide eest.

Joonistusvõistlus “Minu kodulinn (kool) pidupäeval” viidi läbi juba enne nädala algust. Üritus oli mõeldud põhiliselt noorematele klassidele ja tööd valmisid joonistustunnis. Kes vanematest õpilastest osaleda soovis, joonistas oma pildi kodus ja tõi selle siis kooli. Nii sai vastutav õpetaja juba eesti keele nädala esimesel päeval panna parimatest töödest näituse üles.

Enne nädala ametlikku algust jagati välja ka viktoriiniküsimusi. Viktoriine oli kahesuguseid. Ühed toimusid tunnis ega eeldanud mingit erilist ettevalmistust, teised, mis olid kodus vastamiseks, kuna olid küllaltki rasked ja nõudsid abimaterjalide kasutamist. Raskem viktoriin oli kohustuslik ainult 11. ja 12. klassi õpilastele, teistel oli osalemine vabatahtlik. Just selleks, et lapsed jõuaksid küsimustelele korralikult vastata, jagati need välja pea kaks nädalat enne. Eraldi küsimustikud tehti 4., 5.-6., 7.-9. ja 10.-12. klassi õpilastele. Toome siin näiteks kõige nooremate ja kõige vanemate küsimused.

Viktoriin “Kas tunned Eestimaad?” 4. klassile:

1. Mis on Eesti pealinn?

2. Kus asub Tallinn?

3. Kas Baltimaade suurim kivi asub Eestis, Lätis või Leedus?

4. Kas Tallinnas hakkasid elektritrammid sõitma 1920., 1925., või 1930.aastal?

5. Nimeta Eesti suurimad linnad!

6. Missugused linnad asuvad mere ääres?

7. Missugused loomad elavad meie metsades?

8. Kuidas kutsutakse detsembrikuud veel teisiti?

9. Kas Eestimaal hakati aprillinalja tegema 19. sajandi algul, 19. sajandi lõpul või 20. sajandi algul?

10. Missugused puud kasvavad Eesti metsades?

Viktoriin “Kas tunned Eestimaad?” 10.-12.klassile:

1. Kuidas kirjutatakse sõna Eesti teistes tänapäeva keeltes? Kirjuta nimevariant ja lisa keele nimetus!

2. Missuguseid Eestis aretatud loomatõuge tead? (Lugejale teadmiseks: eesti hagijas, eesti hobune, eesti raskeveohobune, tori hobune, eesti maatõugu veis, eesti punane veis, eesti mustakirju veis, eesti valgepealine lammas, eesti tumedapealine lammas, eesti peekonsiga, eesti suur valge siga)

3. Millal ja kus asustati Eesti Rahvusmeeskoor, kes oli asutaja?

4. Nimeta Eesti kõrgemad pankrannikud ja lisa nende kõrgus.

5. Missuguseid spordialasid harrastatakse Eestis?

6. Mis aastal algasid Eestis regulaarsed raadio- ja telesaated? (1926 ja 1955)

7. Eestlaste esimene koduloom? (Koer)

8. Millal sündis Eesti Vabariik?

9. Mida tead Eesti riigilipu ajaloost?

10. Missugused on riiklikud tähtpäevad?

11. Mis on ühist riigipühadel ja riiklikel tähtpäevadel?

12. Kes on Eesti hümni sõnade ja viisi autor?

13. Peeter I käsul hakati Eestis ehitama kahte hoonet ühel ja samal ajal. Mis need on ja kus nad asuvad? Mis aastal?

14. Kirjuta kuude rahvapärased nimetused!

15. Kes on Eesti president, peaminister, haridusminister?

16. Mitu medalit on Eesti sportlased saanud olümpiamängudel? Kes, missuguseid ja millal?

17. Mitu linna on Eestis?

18. Nimeta Eesti 7 kõige väiksemat linna!

19. Mitu üldlaulupidu on Eestis olnud? Nimeta aasta ja toimumiskoht!

Viktoriini “Kas tunned Eestimaad?” kõik neli varianti olid kättesaadavad ka õpetajate toas, kust iga pedagoog võis soovi korral endale sobiva raskusastmega küsimustiku võtta ja sellele vastata. Vastused tuli nädala kolme esimese päeva jooksul panna kas kantselei kõrval asuvasse selleks ette nähtud suurde kasti või anda oma eesti keele õpetaja kätte. Vastajaid oli igas vanuserühmas, isegi 5 õpetajat ei olnud vaeva põlanud.

Lisaks kirjeldatule toimus nädala jooksul kõikidele 4.-7. klassi õpilastele kiirviktoriin, mille vorm oli klassiti erinev. Näiteks 4. klassis vastati küsimustele Kes see on? või Mis see on? Õpilased said küsimustelehe fraaside, sõnaühendite või poolikute lausetega ning nad pidid ära arvama, kellest või millest on jutt. Vastused tuli kirjutada eraldi vastustelehele.

KÜSIMUSTELEHT VASTUSTELEHT

Kes see on? Mis see on?

1. Sajab ainult talvel 1. Lumi

2. Joonistab aknaklaasile 2. Külm/pakane

3. On 24.veebruaril 3. Eesti Vabariigi sünnipäev

4. Kui lipud lehvivad 4. Püha/pidupäev

5. 45 minutit 5. Tund/ koolitund

6. Lööb nurru 6. Kass

7. Annad poes müüjale 7. Raha

8. On käes, kui pesed käsi 8. Seep

9. Esimene kevadlill metsas 9. Sinilill

10. Langevad sügisel puudelt 10. Lehed

Kõik hästi vastanud said hinde.

8.-10. klasside õpilased läbisid eesti keele nädala jooksul vestlusringe.

Nn vestlusringid on Paldiski vene gümnaasiumi omanäoline traditsioon. Kord aastas (kas eesti keele nädala raames või mõnel muul ajal) vestleb õpilastega eesti keeles mitte tema enda vaid kooli mõni teine eesti keele õpetaja. Kui klass on eesti keele tunnis jagatud rühmadeks, vahetavad õpetajad üheks-kaheks tunniks lihtsalt oma kohad ja lähevad paralleelrühma õpilaste juurde. Kui klass ei ole jagatud, siis lepib õpetaja kolleegidega kokku ning saadab oma tunnist grupi õpilasi nende juurde vestlusele. Üks grupp kuulatud ja tundi naasnud, läheb vestlusele järgmine. Vestluse tulemusena saavad õpilased hinde. Õpilaste tagasiside põhjal võib öelda, et vestlusring on nende jaoks ühtaegu nii oodatud, põnev kui ka kardetud sündmus. Õpetajate jaoks on see aga suur lisatöö, mis nõuab head omavahelist koostööd ja tegevuse koordineerimist.

Õpetaja alustas vestlust lihtsate nn soojendusküsimustega, näiteks palus õpilastel end tutvustada, rääkida endast, oma perest, klassist, sõpradest jne. Järgnesid teemakohased küsimused nagu: Missugused riigipühad on detsembris? Mida tead eestlaste jõulukommetest? Kas, kuidas ja millal teie pere jõule tähistab?, jne.

Et nädala teemaks oli neli aastaaega, siis oli iga päev pühendatud ühele neist: esmaspäev talvele, (teisipäev oli vaba – vabariigi aastapäev), kolmapäev kevadele, neljapäev suvele ja reede sügisele. Kõik päevad algasid sellega, et hommikul kooli tulles leidsid lapsed eest uue stendi. Näiteks esmaspäevane nägi välja nii:

EESTI VABARIIGI AASTAAJAD

TALVEKUUD

Pilt koos

allkirjaga

Luuletus

Pilt

Lühitekst

Riigipühad

Riiklikud

tähtpäevad

DETSEMBER

25,26.12 -jõulupühad

JAANUAR

01.01 -uusaasta

06.01 -kolme-

kuningapäev

VEEBRUAR

24.02 -EV aastapäev

02.02 -Tartu rahu aastapäev

Riigipühade kuupäevad olid punast ja riiklike tähtpäevade omad sinist värvi, eraldudes niiviisi üldisest foonist ja tekitades samal ajal assotsiatsioone kalendris olevate punaste tähtpäevadega. Stendid koostas ja pani üles nende eest vastutav õpetaja. Õpilased käisid neid lugemas ja paljud tegid endale märkmeid, et siis viktoriinis, vestlusringis või lihtsalt tunnis paremini vastata. Nimelt pühendasid kõik õpetajad igas klassis, kus neil tund oli, 10-15 minutit nn selle päeva aastaajale.

Nädalat kokku võtvaks ürituseks oli näidend “12 kuud”. Stsenaariumi kirjutasid tuntud muinasjutu ainetel eesti keele õpetajad ühiselt.

Näidendi juhatas sisse õpilane-päevajuht, kes vajalikul hetkel kaasas publiku küll küsimustele vastama, küll olukordi lahendama. Kiiremad ja teadjamad said alati väikese auhinna. Etenduse alguses ilmus lavale 12 venda, kellest igaüks kandis peas krooni ühe rahvapärase kuunimetusega. Nad tutvustasid end: “Mina olen näärikuu”, “Mina olen viinakuu” jne. Etenduse juht palus publikul nad õigesse järjekorda panna. Iga õigesti vastanu sai kommi. Seejärel tutvustasid kuud ennast. Näiteks jaanuar tegi seda sõnadega: “Mina olen Jaanuar. Jaanuaris on ilmad külmad ja tihti paugub õues pakane. 1. jaanuaril on uusaasta ja 6. jaanuaril kolmekuningapäev.” Kui kõik noormehed olid rääkinud, süttis saali keskel lõke (tehtud punasest riidest ja taskulampidest) ning vendade juurde tuli vana naine, korv käes. Sündmused hakkasid arenema, korvis olnud kuldrahad osutusid šokolaadimedaliteks, mis etenduse käigus ette nähtud kohtades riputati kaela kõikide viktoriinide, vestlusringide ja joonistusvõistluste tublimatele. Lisaks said nad veel eesti keele õpetaja sooja käepigistuse, aukirja ja väikese meene. Kui kõik olid õnnitletud, sai ka näidend läbi ja algasid ühislaulud.

Seda nädalat peavad hästi õnnestunuks kõik – nii organiseerijad, osavõtjad kui ka pealtvaatajad.

Kahjuks on nii, et kõiki üritusi ei saa alati kordaläinuks lugeda. Isegi siis, kui ettevalmistus on olnud väga põhjalik ja kõik, kes üritusega seotud, on andnud endast parima. Nii juhtuski ühes Harju maakonna vene õppekeelega koolis. Püüame analüüsida, mis valesti läks. Juttu tuleb kontserdist, mis oli mõeldud pedagoogidele. Kontsert korraldati vabariigi aastapäevaks ja selle valmistas ette eesti keele õpetaja. Ta suhtus ülesandesse äärmise tõsiduse ja suure entusiasmiga. Eeskavasse valis ta eesti rahvatantse ja –laule, mille ise õpilastele selgeks õpetas. Õpetaja ise on palju aastaid tegelnud rahvatantsu ja pillimänguga, olnud nii tantsija, mängija kui juhendaja.

Kõigepealt valis õpetaja esinejad: 6 paari tantsijaid, mängijad rahvapilliansamblisse (viiul, akordion, jauram, rütmipillid) ja lauljad. Proove alustas ta juba 2.õppeveerandil ning neid tehti palju ja õpetaja sõnul siin mingeid probleeme polnud. Õpilased olid asjast väga huvitatud ja nõus mistahes ajal harjutama. Vabariigi aastapäevaks olid kõik laulud, tantsud ja pillilood kenasti selged. Eeskava oli hästi läbi mõeldud ja pidi lõppema ühise sabatantsuga, kus lapsed lähevad ja kutsuvad õpetajad tantsupõrandale, et siis pikas rivis üheskoos lõbusasti tantsida. Loomulikult ootasid ja lootsid kõik esinejad rohket publikut, sest nad olid kõvasti tööd teinud ja palju vaeva näinud ning tahtsid tulemust kõigile näidata. Vaatajateks pidid olema ju oma õpetajad! Enne kontserti oli laste ärevus suur, kuid juba esinemise alguses asendus see pettumusega, mis kontserdi edenedes aina süvenes. Milles siis asi oli? Polnud piisavalt publikut! Needsamad õpetajad, keda lapsed nii väga ootasid, ei tulnud! Vähe sellest, paljud nendest, kes kohale olid tulnud, lahkusid kontserdi jooksul, vaatamata seda lõpuni! Sabatantsu ajaks olid kohale jäänud vaid mõned neist. Pettunud (loe: solvunud) polnud mitte ainult õpilased, vaid ka õpetaja. Miks nii juhtus? Kas tõesti esinesid lapsed nii halvasti, et vaadata ei kannatanud? Kas tõesti oli eesti keele õpetaja oma kolleege eelnevalt millegagi pahandanud, et otsustati kontserti ignoreerida?

Harjutatud oli väga palju ja lapsed suhtusid ettevõtmisse ülima entusiasmiga, seega neid küll süüdistada ei saa. Õpetaja ei tülitanud ega seganud proovidega kedagi, järelikult ei tohiks põhjus temas olla. Võibolla on siin tegu üldisema probleemiga, mis tuttav paljudes koolides – huvipuudus nii oma kolleegide kui ka oma kooli õpilaste tööde ja tegemiste vastu.

Antud juhul võis see ollagi üheks ebaõnnestumise põhjuseks, aga kindlasti mitte ainsaks. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et siin mängis suurt rolli ka ebasobiv ajavalik. Nimelt toimusid nagu ikka hommikul tunnid, pärast tunde veel õppenõukogu ning alles siis, õhtupoolikul, kontsert. Päev oli olnud pikk ja väsitav, ning paljudel kas kodus või lasteaias lapsed ootamas. Ilmselt seetõttu siis ei jäädudki enam kontserdile või lahkuti varem.

Loodame, et toodud kahe ürituse kirjeldused on abiks edaspidises töös ja annavad nii mõnelegi lugejale uusi ideid, kuidas korraldada üritusi.