tagasiside
innove
tagasiside

KUIDAS KÜSIDA?

Elle Sõrmus

Käesoleva artikli eesmärk on tutvustada küsimuste esitamise eesmärke ja erinevaid võtteid, küsimuste esitamisega seotud üldisi probleeme ning kuidas kasutada aega, mis tekib tunnis küsimuse esitamise ja sellele vastamise vahel.

Mis on küsimus?

Efektiivne küsimus on niisugune küsimus, mida õpilased esitavad vastuse saamiseks ja mis on seetõttu seotud õppeprotsessiga. Efektiivne küsimus sõltub kahtlemata sõnadest, aga kindlasti ka hääletoonist, sõnade rõhutamisest ja kontekstist, milles küsimus esitatakse.

Tunnis leiab aset tavaliselt järgmine sündmuste ahel:

Õpetaja tutvustab keelekonstruktsiooni või teemat, seejärel esitab ta küsimusi ühele või paarile õpilasele. Õpilased vastavad ja õpetaja reageerib sobivalt õpilaste vastustele.

Selle keti keskmes on küsimuste esitamine, sest küsimused on selleks, et luua side õpetaja materjali esitamise ja õpilaste arusaamise vahel. Kuid kas küsime õigeid küsimusi?

Uurimused on näidanud, et 80% kooliajast kulub küsimustele ja vastustele (Gall 1984). Sellest hulgast on umbes 70-80% niisuguseid küsimusi, mis nõuavad lihtsalt meeldetuletamist või fakte. Vaid 20-30% küsimustest nõuavad selgitamist, üldistamist, järelduste tegemist. Kuid tegelikus elus tuleb analüüsida, sünteesida, anda hinnanguid.

Mis on küsimuste eesmärgid?

Lihtne oleks jagada küsimused meeldetuletamist nõudvateks või selgitamist, üldistamist, järeldamist nõudvateks, kuid see oleks liiga lai valik ja eiraks spetsiifilisi eesmärke, milleks küsimusi kasutatakse:

· huvi ja uudishimu äratamine

· tähelepanu äratamine

· õpilaste stimuleerimine küsimuste esitamiseks

· enesehinnangu ja tagasiside julgustamine

· õpitu kordamine

· meeldetuletamine

· õpilaste vastuste kaudu õpetamine

· mõtete ja ideede soodustamine jne

Kuid ka eelnev ei anna täielikku ülevaadet sellest, milleks esitatakse küsimusi. Siiski saab enamus põhjusi jagada järgnevatesse üldistesse kategooriatesse:

1. huvi ja tähelepanu äratamine:

nt kuidas peaks alustama seletuskirja direktorile, kui ta tabas teid suitsetamast

2. diagnoosimine ja kontrollimine:

nt kuidas seletada sõna mäng?

3. teatud faktide või informatsiooni meeldetuletamine:

nt kus asub Tartu?

4. mõtlemisele julgustamine

nt kuidas peaks käituma esimest korda inimesega kohtudes?

5. grammatika kaudne õppimine:

nt me oleme õppinud, kuidas väljendada ebareaalset tegevust, kes ütleb, missuguse tunnuse abil me seda teeme?

6. arvamuse väljendamine:

nt mis sulle meeldis selles jutus?

Missugused on avatud ja suletud küsimused, keerulised või lihtsamad küsimused?

Teiselt liigitusaluselt lähtudes saab jagada küsimused suletud ja avatud küsimusteks

Suletud küsimustele vastatakse ühe sõna või lausega. Õpilane on eelnevalt vastust kuulnud või lugenud ning tal on vaja see ainult meelde tuletada. Vastuseid saab lihtsalt lugeda õigeks või valeks. Näiteks kas-küsimusele saab vastata lihtsalt jaa või ei. Ligi 80% kõigist küsimustest on suletud küsimused. Õpikutes esinevad enamasti just selliseid küsimusi.

Avatud küsimused nõuavad pikemaid arutlusi, seletusi või kirjeldusi. Õpilased saavad avaldada oma arvamust või väljendada tundeid. Miks-, millal-, kuidas-küsimused nõuavad pikemat mõtlemist, järelduste tegemist või hinnangu andmist.


Keerulisema Lihtsamad


Nõuavad üldistamist nõuavad meeldetuletamist

Nõuavad selgitamist, nõuavad eelneva küsimuse ümbersõnastamist või

lisainformatsiooni esitamist kordamist

või põhjendamist

Järgnevalt on esitatud küsimuste liigid skemaatiliselt minnes lihtsamatelt järk-järgult keerulisematele:

esitatavad küsimused on sama tüüpi ja samal teemal

alguses esitatavad küsimused nõuavad sama tüüpi näiteid, järgnevad esinevat tüüpi küsimused, tavaline järjekord on meeldetuletamine, kirjeldamine, hüpoteeside esitamine

algab avatud küsimusega, vajab lihtsat järeldamist ja meeldetuletamist või põhjuste selgitamist või probleemi lahendamist

esitatakse probleem, avatud küsimus, järgnevad spetsiifilisemad küsimused ja probleemi ümbersõnastamine

küsimuste järjekord liigub süstemaatiliselt meeldetuletamisest probleemi lahendamisele, hindamisele või jääb avatuks


alustatakse küsimuse hindamisega ja liigutakse probleemi lahendamise kaudu meeldetuletamisele


alustatakse hindamise ja probleemi lahendamisega ning liigutakse otse meeldetulemisele

(G. Brown and R. Edmondson 1984)

Efektiivne õpetaja peab oskama esitada nii avatud kui suletud küsimusi, järjestama küsimusi tähenduslikult. Üks tuntumaid süsteeme küsimuste klassifitseerimiseks on eesmärkide taksonoomia, mis sisaldab kuut astet:

· Teadmine

· Mõistmine

· Rakendamine

· Analüüsimine

· Sünteesimine

· Hindamine

Järgnevalt esitatakse küsimuste klassifikatsioon eelnevatest astmetest lähtuvalt.


Astmed

Õpilaste tegevus

Tegevus

Tööjuhend

teadmine

Õpilane on informatsiooni, fakte, reegleid võimeline meelde jätma või meelde tuletama

Kordamine

Päheõppimine

Kirjelda

Defineeri

Identifitseeri

mõistmine

Õpilane on võimeline öeldut või loetut tõlkides või parafraseerides muutma suhtlusvormi

Selgitamine

Illustreerimine

Tee kokkuvõte

Sõnasta ümber

rakendamine

Õpilane on võimeline õpitut rakendama erinevas kontekstis

Harjutamine

Ümberkandmine

Kasuta

analüüsimine

(seostamine)

Õpilane on võimeline lahkama probleemi ja aru saama erinevate osade vahelistest seostest

Induktsioon

Deduktsioon

Too välja erinevused

Seosta

sünteesimine

(loomine)

Õpilane on võimeline ühendama üksikuid osi

Üldistamine

Hajutamine

Sõnasta

Koosta

Tee

hindamine

Õpilane on võimeline otsustama ideede, asjade, inimeste, meetodite heade ja halbade külgede üle

Vahetegemine

Järeldamine

Otsusta

Põhjenda

(G.D. Borich 1996) Teadmisi kontrollivad küsimused

Teadmiste küsimused nõuavad eelnevalt õpitud faktide meeldetuletamist, mitte seda, et õpilane peaks mõistma, mida ta pähe õppis või seda, et ta oskab kasutada neid fakte näiteks probleemi lahendamisel. Tunni ette valmistamisel peaks õpetaja alati esitama endale küsimuse: Kas need faktid või reeglid, mida kavatsen õpetada, on seotud järgneva ülesandega? Seda tehes saab vältida mitteolulisi või triviaalseid teadmiste küsimusi.

Mõistmist kontrollivad küsimused

Mõistmist kontrollivad küsimused nõuavad päheõpitud faktidest või reeglitest arusaamist. Vastused peavad näitama, et õpilane oskab seletada, teha kokkuvõtet või edasi arendada õpitud fakte või reegleid. Küsimuste koostamisel võiks kasutada niisuguseid verbe nagu: seletama, parafraseerima, kokku võtma, laiendama, muutma jne.

Rakendamisoskust kontrollivad küsimused

Rakendamisoskust kontrollivad küsimused nõuavad, et õpilane kasutab reegleid probleemi lahendamisel või kontekstis, mis erineb sellest, milles informatsioon õpiti.

Õpetaja ülesanne ongi pakkuda niisuguseid probleeme või erinevat konteksti. Õpilast peab julgustama õpitut kasutama. Küsimuste koostamisel on soovitav kasutada verbe: kasutama, demonstreerima, lahendama, rakendama jne.

Rakendamisoskust kontrollivad küsimused hõlmavad kahte kognitiivset protsessi:

1) kõikide küsimusse puutuvate üksikfaktide üheaegne meeldetuletamine ja arvestamine;

2) üksikfaktide panemine järjekorda, millesse vastus tuleb automaatselt ja kiiresti.

Rakendamist nõudvaid küsimusi esitavad õpilased, et kokku viia eelnevalt õpitu tegeliku eluga. Õpitud faktid ja reeglid õpitakse teadmisi ja mõistmist kontrollivate küsimuste kaudu ja kasutatakse neid uues kontekstis. Rakendamist kontrollivate küsimuste arv ja kvaliteet määratlevad, kui kiireks ja automaatseks õpilaste tegevus on muutunud. Paljud algajad õpetajad arvavad, et rakendamist kontrollivaid küsimusi võib küsida õppetüki lõpus või veerandi lõpus. Kuid need on olulised alati, kui soovitakse kiiresti saada fakte ja reegleid hõlmavaid vastuseid.

Küsimuste kvaliteeti saab hinnata selle järgi, kui palju õpetaja muudab probleemi, konteksti või keskkonda, milles reegleid õpiti. Õigem on muuta konteksti alguses natuke ja hiljem seda järk-järgult laiendada.

Analüüsimine

Analüüsi nõuavad küsimused, millega on vaja jagada probleem osadeks ja teha kindlaks osadevahelised seosed. Mõnikord on vaja leida loogilised vead, teha vahet faktide, arvamuste ja oletuste vahel, teha järeldusi, ühesõnaga leida antud informatsiooni tagant põhjused.

Küsimuste koostamisel võiks kasutada niisuguseid verbe nagu: toetama, seostama, eristama, eraldama jne.

Analüüsi nõudvad küsimused on heaks alguseks probleemülesannete lahendamisel.

Sünteesimine

Sünteesimist nõudvate küsimuste puhul tuleb õpilastel midagi teha – leida lahendus, koostada vastus või ennustada lahendus probleemile, millega õpilased pole varem kokku puutunud. Nendele küsimustele vastuste leidmiseks tuleb õpilalstel tihti kasutada loovust.

Soovitatavad verbid võiksid olla järgmised: võrdlema, looma, ennustama, tegema jne.

Niisugustele küsimustele võib vastata sageli mitmel erineval moel. Õpetaja peaks kõiki vastuseid aktsepteerima.

Hindamine

Hindamist nõuavad küsimused: õpilased peavad andma hinnangu mingite kriteeriumide põhjal. Kriteeriumid võivad olla kas subjektiivsed (tuginema õpilaste endi väärtushinnanguil) või objektiivsed (kui hindamiseks on mingi teaduslik alus).

Verbid, mida võiks kasutada küsimuste koostamisel: hindama, kaitsma, õigustama, otsustama jne.

Hindamist nõudvad küsimused peavad olema seotud reaalse eluga väljaspool klassiruumi, sest otsused ja hinnangud on täiskasvanute elu esmane koostisosa.

Kokkuvõtteks võib öelda, et küsimusi, millele on vaid üks õige vastus, kasutatakse teadmiste, mõistmise ja rakendamise kontrollimisel. Analüüsimisel, sünteesimisel ja hindamisel kasutatakse küsimusi, millele võib olla mitu vastust.

Kindlasti ei saa jätta mainimata niisuguseid küsimusi, mida kasutatakse peale õpilase vastust, et

1) selgitada õpilase vastust

2) pakkuda õpilase vastusele põhinedes uut informatsiooni

3) suunata õpilase vastust teise suunda.

Esimese puhul on sobiv paluda õpilasel korrata vastust teiste sõnadega, et õpilane saaks rohkem näidata, mida ta teab, selle asemel, et lihtsalt näidata, millest ta sai aru.

Teise puhul saab informatsiooni pakkuda järk-järguliselt.

Kolmandal viisil saab pakkuda uusi tingimusi, suunata õpilasi valelt teelt tagasi õigesse suunda.

Kuidas kasutada vastuse ootamise aega?

Rowe (1986) teeb vahet kahe erineva vastuse ootamise vahel. Esimese puhul on ootamisaeg lühike, ning õpetaja kas kordab küsimust või palub mõnel õppijal korrata.

Teise puhul on ootamisaeg pikk ning õpetaja täpsustab küsimust või parandab vastust või kommenteerib õpilase vastust.

Rowe on leidnud, et ootamise ajal on õpilaste vastusele järgmine mõju:

· Õpilased vastavad küsimustele pikemalt

· Õpilased pakuvad rohkem vastuseid

· On vähem vastamata küsimusi

· Õpilased on kindlamad oma vastustes

· Õpilased tahavad pakkuda rohkem spekulatiivseid vastuseid

· Õpilaste endi küsimused sagenevad

Üldiselt võib öelda, et enne uut küsimust või eelmise küsimuse kordamist või teise õpilase küsimist peaks ootama vähemalt kolm sekundit, kui sobivaimaks peetakse umbes 15 minutit.

Meeles peab pidama, et küsimuste põhieesmärk on õpilaste õppeprotsessi kaasamine, et nad mõtleksid läbi ja lahendaksid probleemi esitatud materjali põhjal. Järgnevalt mõned soovitused küsimuste kasutamiseks õpilaste mõtlema panemiseks:

· Planeeri ette, missugust liiki küsimusi küsida.

· Esita küsimused napisõnaliselt, selgelt ja asjakohaselt.

· Anna õpilastele aega mõelda.

· Hoia õpilased pinges (esita enne küsimus ja siis õpilase nimi, küsi juhuslikult, et kõik teaksid oodata oma nime)

· Anna õpilastele piisavalt aega vastuse lõpetamiseks

· Anna õpilasele kohe tagasiside.

Missugused probleemid tekivad seoses küsimuste esitamisega?

Algajal õpetajal võib tekkida küsimuste esitamisel mitmeid probleeme. Üks tavalisemaid vigu on keeruliste, kahemõtteliste või topeltküsimuste esitamine. Kui küsimus on pikk ja keeruline, võib õpilasel põhiidee olla küsimuse lõpuks juba ununenud. Mõnikord koosneb küsimus teadmatult kahest või enamast küsimusest. Kui see esitatakse suuliselt, võib ka õpetajal endal olla raskusi selle kordamisega.

Et vältida keerulisi, kahemõttelisi või topeltküsimusi, tuleks meeles pidada järgmist :

· Igas küsimuses keskendu ühele mõttele.

· Esita põhiidee ainult üks kord.

· Sõnasta küsimus konkreetselt.

· Sõnasta küsimus nii lühidalt kui võimalik.

Teine tavaline viga, mida teevad algajad õpetajad on see, et aktsepteerivad ainult selliseid vastuseid, mida nad ootavad. Selle vältimiseks tuleks kasutada suunavaid küsimusi, et juhtida õpilast oodatava avastuse poole

Mõnikord võib ka juhtuda, et õpetaja jõudmata ära kuulata õpilase vastust, hakkab ise vastama oma küsimusele. See võib õpilased viia selleni, et nad ei vasta enam vabatahtlikult või ei anna kunagi täisvastust.

Miks küsida?

Suurim viga ilmselt, mida tehakse on see, et õpetaja ei ole ise kindel, miks ta seda küsimust küsib. Meeles tuleb pidada, et küsimused on õpetamis- ja õppimisprotsessi toetamise vahendid. Kasutades järgmist skeemi saab kindlaks määrata, kuhu jõuab välja erinev küsimuste esitamise strateegia. Loomulikult võib kasutada ka mõlemaid strateegiaid. Küsimused peavad õppimise jooksul varieeruma nii tüübi siseselt (nt teadmise kontrollilt rakendamist kontrollivatele küsimustele või analüüsimiselt sünteesimisele) kui mõlemaid tüüpe kasutades (nt rakendamist kontrollivalt analüüsimisele). Oluline on silmas pidada tunni eesmärki ja valida selle täitmiseks parim kombinatsioon.

Tüüp 1 Tüüp 2

kasutab konvergentseid küsimusi kasutab divergentseid küsimusi mudelite

reeglite õpetamiseks õpetamiseks

esitab esitab esitab esitab esitab esitab

teadmisi mõistmist rakendamist analüüsivaid sünteesivaid hindavaid

kontrollivaid küsimusi küsimusi

Küsimusi võib kasutada õpilaste premeerimiseks või karistamiseks. Küsimusi võib karistamiseks kasutada järgmiselt:

· Õpilaselt, kes on unustanud kodutöö tegemata, küsitakse küsimusi kodutööst.

· Õpilasele, kes kunagi ei vasta vabatahtlikult, esitatakse alati küsimusi.

· Õpilasele, kes valesti vastab, esitatakse raskem küsimus.

· Õpilasele, kes tundi segab, esitatakse niisugune küsimus, millele ta kindlasti ei oska vastata.

· Õpilasele, kes vastab hooletult, esitatakse mitu küsimust järjest.

Peaaegu iga õpetaja on kasvõi korra kasutanud küsimusi eelpool toodud viisil. Mõned õpetajad ei näe neis karistust. Kuid niisugused küsimused siiski on karistus, kui nad ei haara õpilasi tähenduslikku õpiprotsessi, või need muudavad õpilase ebakindlaks, isegi vihaseks.

Eelpool esitatud probleemid saab lahendada efektiivsemalt, näiteks järgmiselt:

· Teha neist õpilastest nimekiri, kes ei tee kodutöid.

· Esitada enne näidisküsimusi, kui küsida neid õpilasi, kes ei vasta kunagi vabatahtlikult.

· Lasta uuesti proovida ja anda valesti vastanud õpilastele vihjeid, kuni nad vastavad kasvõi osaliselt õigesti.

· Noomida tundi segavaid õpilasi.

· Küsida kiiresti teist õpilast.

Kindlasti saab kasutada küsimusi ka premeerimiseks, sest võimalus teiste ees särada, näidata teadmisi ja anda õige vastus, on igale õpilasele innustav kogemus. Igale õpilasele tuleb aeg-ajalt selline võimalus anda.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et eespool on esitatud mitmeid erinevaid küsimuste esitamise aspekte. Tähtsaim neist on see, et küsimused on õpilaste õpiprotsessi haaramise vahend, sest nende valik on peaaegu lõputu.

Kasutatud kirjandus

Borich, G.D. 1996. Effective Teaching Methods. Merrill Prentice Hall.

Briggs, Ch.L. 1986. Learning how to ask. A sociolinguistic appraisal of the role of the interview in social science research. Cambridge University Press.

Brown, G.& Wragg, E. 1993. Questioning. London: Routlegde.

Cross, D. A Practical Handbook of Language Teaching. Prentice Hall

Kidron, A. 1999. 122 õpetamistarkust. Tallinn: Andras &Mondo

Rowe, M.B. 1986. Wait time: Slowing down may be a way of speeding up. Journal of Teacher Education, 23 (January-February)