tagasiside
innove
tagasiside

Töötuba nr 4 Õpetaja- kas ainult käsutäitja?

Töötoas osales 15 õpetajat .

Probleem:

Eesti keele õpetamise kvaliteedi parandamisel on võtmeisikuks õpetaja. Põhimõttelisis muutusi on võimalik läbi viia vaid sellise õpetaja abil, kes vastab teadmiste ja oskuste poolest ettenähtud nõudmistele. Keeleõppe tulemuslikkus oleneb otseselt sellest, milline on õpetaja enda keeleoskus. Ühelt poolt on tehtud etteheiteid eesti keele teise keelena õpetajate (eriti just Ida-Virumaa) kehva eesti keele oskuse pärast, teiselt poolt ei ole õpetajate eesti keele oskusest siiani aga objektiivset ülevaadet. Ei kool ega õpetaja saa olla isoleeritud. Valmidus muutusteks tähendab seda, et ollakse aktiivne õppija, tahetakse osaleda muutustes ja soovitakse ise kujundada tulevikku. Mitmed uuringud on näidanud, et õpetajad ei näe ennast tegijana, muutuste elluviijana. Õpetajad ei usu, et nendest midagi oleneb. Õpetajate kutseühingud saavad tekitada usalduse õpetajakutse vastu ja soodustada positiivset suhtumist uutesse haridusideedesse ja haarata õpetajaid kaasa ühistegevusse väljaspool kooli. Senini on aga näiteks Eesti Keele Kui Teise Keele Õpetajate Liidu liikmed olnud passiivsed oma kutsehuvide kaitsmisel. Ei ole kasutatud neid võimalusi, mida oleks võimalik teostada liidu vahendusel ja nimel. Liidu tegevuses osalemine ei tähenda ainult tarbija rolli, näiteks osalemist liidu koolitustel. Võimalusi on mitmeid: liidu esindajana osalemine atesteerimiskomisjonides, liidu nimel projektide kirjutamine, liidu kaudu osalemine koolitajana või õppematerjalide kirjutajana, uudiste saatmine koduleheküljele, oma metoodiliste materjalide avaldamine koduleheküljel jne.

1. Mida teha, et eesti keele kui teise keele õpetajast/käsutäitjast saaks mitte ainult muutustega kaasamineja, vaid ka muutuste elluviija? 2. Milles seisneb eesti keele õpetaja kompetentsus? Mida oleks vaja teha, et eesti keele õpetaja räägiks (korrektset) eesti keelt? Missugust koolitust ta vajab ja missuguseid pädevusi on vaja arendada?

Arutelu:

Arutelu näitas, et õpetajad ei ole veel julgust iseseisvalt otsuseid vastu võtma ja ei usu, et

nad üksi (oma koolis) saaksid midagi muuta. Õpetaja ei tea oma õigusi ja vajaka jääb just

teadmistest haridusalase seadusandluse valdkonnas. Õpetaja vajab toetust eelkõige oma

koolis. Tõstatatud küsimustele lahendusi ei leitud ja ei osatud konkreetselt öelda, millist

tuge siis õpetaja vajab ning milliseid ressursse selleks vaja on.

Ettepanekud: 

1. Õpetajate tööd on vaja väärtustada.

2. Õpetaja vajab rohkem ühiskondlikku tunnustamist (nt kasvõi tänu tehtud töö,

lisakohustuste täitmise eest lõpuaktusel, õppenõukogus vm)

3. Tõsta töötasu, et rohkem meesõpetajaid kooli tuleks. Kui koolides oleks rohkem mehi,

võib olla oleks teatud probleeme lihtsam lahendada.

4. Õpetajad vajavad koolitusi, kus neile tutvustataks nende õigusi.

5. Kui õpetaja ei oska ise hinnata oma väärtust, kuidas saavad teha siis teised?

Tõstatatud küsimused:

3. Kui õpetaja vajab tuge, siis millist? Milliseid täiendavaid ressursse on vaja õpetaja professionaalseks arenguks ja eesti keele õpetamise olukorra parandamiseks? Kas need on rahalised või inimressursid või hoopis midagi muud?

Töötoa juhid:  Ene Peterson - See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud., liidu juhatuse esimees, TTÜ Virumaa Kolledži lektor                                                                                                                                  Olesja Ojamäe - See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud., Kohtla-Nõmme põhikooli direktor, eesti keele õpetaja