tagasiside
innove
tagasiside

Tuulisel augustikuisel hommikupoolikul kogunes Pärnu kesklinna sadamasse üle kolmekümne EKTKÕLi liikme. Erinevatest Eesti kantidest oli kohale sõitnud kõrgkoolide õppejõude, üldhariduskoolide, kutsekoolide ja lasteaedade õpetajaid, et oma silmaga kaeda pisikest saart Liivi lahes ning tutvuda UNESCO suulise ja vaimse pärandi maailmanimekirja kantud kihnu pärimuskultuuriga. Päris mitmete jalg (nagu ka allakirjutanul) polnud saare pinnale varem mitte astunud.

Kaks ja pool tundi merel möödus suvemälestusi heietades ning uue aasta plaane pidades, sekka iiveldusega maadeldes. Laine loksutas meid ikka päris mehiselt! Aga peagi hakkas paistma Kihnu kai ja esimene punasetriibuline kört, mis nagu selgus, kuulus meie giidile. Sõit lahtistes veoautodes seostus minul isiklikult Aadu Hindi ja Juhan Smuuli loominguga. Aga kämpingusse me jõudsime ja majutatud saime, misjärel maitses traditsiooniline kalalõuna suisa oivaliselt. Kuigi luine suitsukala algul natuke õõvastavalt mõjus, teenis see koos kihnu leivaga söömise käigus vaid plusspunkte!

Järgnes ringsõit saarel vahepeatustega kirikus ning tuletorni juures. Võisime veenduda, et kihnu körti kantakse tõepoolest kõikjal, ka kartulipõllul. Kördi valmimise loost ning kördi erinevatest „eluetappidest“ kõneles meile giid, kes oma sõnul oli eelmisel talvel valmis kudunud seitse körti!

Kihnule on kuulsust toonud ka mehed, seepärast käisime meiegi Kihnu Jõnni mälestuskivi juures tema sünnikodu asemel ning kalmistul metskapteni viimses puhkepaigas.

Õhtu üllatuskülaline oli aga otse loomulikult Kihnu Virve, kellest on 2006.aastal tehtud ka muusikaline porteefilm „Laulud mere tagant“. Käesoleva aasta jaanuaris teatavasti tähistas rahvalaulik (üle 400 laulu autor) pilgeni täis Pärnu Kontserdimajas oma 80.juubelit (vt reporter.ee/2008/01/27). Kes meist ei teaks tema laulu „Mere pidu“, mille laulis kuulsaks ansambel „Kukerpillid“! Nagu Virve ise on ütelnud, „jookseb laul nagu oja“, nii jooksis tal jutt omaloodud lauludega pooleks ligi paar tundi ning me ei väsinud teda imetlemast ja tema naljade peale südamest naermast. Kust küll võtab nii auväärses eas „mutt“, nagu ta ise ennast „Reporteri“ saates nimetab, energia ja vitaalsuse, mida sageli temast poole noorematelgi napib?

Kui hilisõhtused saunamõnud nauditud said ja augustikuise tähistaeva napis valguses õige kämpingumajake üles leitud, võiski teraapilise merekohina ning metsakahina saatel unne vajuda.

Teine päev andis suurepärase võimaluse tutvuda saare rahvakultuuriga veelgi lähemalt. Mõnu käsitöötalus ei jõutud ära imetleda kõike seda ilu, mida „toodavad“ majapidamis- ja põllutööde kõrvalt Kihnu naiste nobedad näpud. Folkloorikontserdiga esines meile ansambli „Kihnumua“ vähendatud koosseisus, kuna parasjagu oli kusagil Ukrainas tulekul rahvakunstipidu, kuhu ettevõtlikud naised teel olid. Vahva oli, et sai ka ise kaasa tantsida-laulda ning küsimusi esitada. Aktiivsuse eest saime kihnlastelt kiitagi. Siinkohal soovitus: lugege www.elukiri.ee/1107/keskkond/10074828.php

Pärast pisukest jalgsimatka ning vahepealseid kõhklusi Kihnu saare nimetul ristteel jõudsime kooli juurde, kus meid juba ootas õppealajuhataja. Saime selge pildi nii koolielust kui probleemidest ning tekkis tunne, et taolises hubases väikeses koolis peaks olema üsna stressivaba töötada.

Aga kuna iga asi saab kord otsa, nagu ütleb laulusalm, nii oli meilgi aeg maitsva lõunasöögi järel taas veoautokasti ronida ning sadamasse vurada. Tagasitee muutsid lühemaks üksteise imeilusate fotode ja meenete vaatamine, niisama muljetamine või praamitekil merevaate nautimine. Ja nagu kaks päeva saarel näha-kuulda oli, võis ka „Liisil“ silmata vaid naeratavaid pedagooge, mis kindel märk sellest, et peatselt algavaks õppeaastaks saadi reisilt hea annus energiat.

Lõpetuseks aga tänud korraldajaile ning uute kohtumisteni!

Leili Sägi

EKTKÕLi aseesimees