14.06.2007 Viljandimaa õppereis

Juba teist aastat järjest oli EKTKÕL-i liikmetel võimalus lähemalt tundma õppida järjekordset Eesti maakonda. Sedapuhku küll ühte osa sellest, sest kuna Viljandimaa ühendab endas ajalooliselt väljakujunenud eripäraseid kultuuripiirkondi, jõuab ühe päevaga vaadata vaid murdosakese Mulgimaast.

 

Reisisellide kogunemiskohaks oli ka seekord Tartu bussijaama vastas asuv parkimisplats, kust kell pool üksteist bussi astusime. Seltskond oli paraja suurusega - paar tosinat õpetajat, sekka õppejõude ja haridusametnikke Virumaalt, Tallinnast, Tartust ja Pärnust. Eesmärgiks oli ühelt poolt kohe lõppeva õppeaasta pingetest kosuda, teisalt aga saada uusi ideid, mida põnevat oma õpilastele Eestimaal näidata.

Siinkohal ei saa kuidagi mainimata jätta reisiseltskonna hinge ja ürituse eestvedajat Ulvi Vilumetsa. Kogu päev oli täiuslikult sisustatud ning kuna Ulvi oleks tahtnud meile võrratult rohkem Põhja-Viljandimaad näidata, tekkiski reisi lõpus mõte, et järgmisel aastal võiks aset leida suisa kahepäevane õppereis.

Esimene sihtkoht, kuhu buss meid viis, oli Heimtali koduloomuuseum. Veidi enne päralejõudmist saime Ulvilt teada, et meid ootab professor Anu Raud isiklikult. Kauni looduse rüpes asuv pooleteisesajandi vanune endine koolimaja, mida nüüd muuseumina ning omamoodi rahvakunstikeskusena haldab tuntud tekstiilikunstnik, mõjus soojal suvepäeval pisut salapärasena. Kuulsime mõndagi huvitavat koolimaja ajaloost ning vanaaja elust-olust sealkandis. Anu Raua sõnum oma rahva traditsioonide hoidmise tähtsusest Euroopa rahvaste peres oli aga üdini mõistetav. Kunstnik, kelle triibuseelikutest kokku pandud taies „Emapuu“ asub New Yorgis ÜRO peahoones, on suutnud tänu kunstitudengitele Heimtalisse koguda kampsunitesse, mänguloomadesse, vaipadesse, sokkidesse, kinnastesse ja mütsidesse kootud iidsed mustrid ning talletada need vaatamiseks loodetavasti ka tulevastele põlvedele.

Edasi ootas meid aga Soomaa. Rahvuspark, mis loodud 1993.aastal, pakub külastajatele erinevatel aastaaegadel küllaga elamusi. Külastuskeskuses vaatasime filmi nn viiendast aastaajast- üleujutuste perioodist Soomaal. Sealsamas võis lausa käega katsuda ehtsat haabjast- algupärast veesõidukit, mis on üleujutuse ajal asendamatu ka tänapäeval. Järgnes rabamatk, mis võinuks pikemgi olla. Kaunid vaated, põnevad taimed ja tasakaalus püsimine kohati väga kitsal ning kipakal laudteel olid tõepoolest toredaks vahelduseks linnastunud inimesele. Siis aga jõudsime tõeliste rabalaugaste juurde ning nüüd on vähemalt kahel meie seast ka laukas suplemise kogemus. Miskipärast nende eeskuju ei nakatanud!

Järgmises sihtpunktis- Suure-Jaanis- ootas meid maitsev lõunasöök Arturi juures. Ega selle nautimiseks pikalt aega ei antud, kuna ootas ka kohaliku gümnaasiumi emakeeleõpetaja. Proua viis läbi väikese kultuuriloolise ekskursiooni, mille käigus põikasime sisse kirikusse, seisatasime Johann Köleri ning Kappide dünastia haudade juures ning väisasime Lembitut.

Mööda kena mõnekilomeetrist alleed jõudsime peagi restaureeritud ja heakorrastatud Olustvere mõisakompleksi juurde. Sealne giid pajatas meile kunagiste mõisaomanike- krahvide ning nende järglaste elust-olust. Imeilusas interjööris ootas kohvilaud ning kohvi rüübates võis aknast paistvat kaunist vaadet nautida. Mõisa trepil sai mälestuseks tehtud ka ühispilt, misjärel tuli kibekähku hakata Tartu poole vurama, et kõik mittetartlased õigeaegselt bussidele jõuaksid. Tagasiteel mõtlesin selle üle, kui palju oleks meie õpilastel Eestimaad avastada ning et juhtida-suunata saaksime seda esmajoones meie- eesti keele kui teise keele õpetajad.

Leili Sägi

Copyright © MTÜ Eesti Keele kui Teise Keele Õpetajate Liit 2018